Avaleht
Webbyt
Teenused
Webbyt
Webbyt
Tarkusesalv
Webbyt
 
Webbyt

Tarkusesalv
Webyt
Webbyt
Kasulikud lingid
Webbyt
Uut lugemiseks
Webbyt
Kõik artiklid

Uut lugemiseks

Webbyt
Print Prindi
Webbyt
 

MÜRAST, MUUSIKAMÜRAST JA MUUSIKAST muuhulgas ka tervisest

25.07.2001

Heino Pedusaar
helire˛issöör ja -insener

Tänapäeva inimene on märkamatult ja vabast tahtest ennast harjutanud teda saatvate kahjulike ilmingutega, sealhulgas ümbrusmüraga.
 

● Tänapäeva inimene on märkamatult ja vabast tahtest ennast harjutanud teda saatvate kahjulike ilmingutega, sealhulgas ümbrusmüraga. Samas tuleks aduda, et mürataust võib olla kas paratamatu või siiski välditav, vähemalt talitsetav, kui loobuda senisest käegalöövast suhtumisest. Veelgi hullem on, et koguni ajaviiteline "tarbemuusika" on nüüdseks suuresti dekvalifitseerunud lihtsalt mingiks… olmemüraks, mille olemasolu pole õieti kellelegi vajalik.

Teise sõnaga kui olmemüra ei oskakski iseloomustada olukorda, kui näiteks pikki päevi vältaval turismimatkal üürgab bussi valjuhäälditest vahetpidamata vali muusika. Just ja nimelt vali, sest see peab ometi sõidumürast üle kostma! 

Muusika mängibki, kuid ilmselgelt ei jälgi esitatavat sõiduseltskonnast mitte keegi, kõige vähem aga makimängitajast giid või sohver. Teisiti ei saaks seletada, miks jääb märkamatuks, et automaatmakk jahub üht ja sama kassetti järjepanu viis või kuus korda.

Kui seepeale teha kuulajaskonna seas "rahvareferendum", siis selgub, et rõhuv enamus hääleõiguslikest on seevõrra läbi imbunud teda kõikjal saatvast muusikamürataustast, soovides kindlalt, et nende maiseks õnneks ja rõõmuks hädatarvilik muusika mängiks endiselt edasi. Seda koguni juhul, kui pakutava repertuaari olemuse ja publiku valdava enamuse vanuseastmest johtuva maitsesuundumuse vahel peaks esinema ilmne lahknevus – peaaasi, et miski kogu aeg häälitseb.

● Jutujätkuks kuluks teha põige sajandi taha, nimelt aegadesse, kui masinamuusika hakkas avalikes kohtades alles kanda kinnitama. Uus imeasi grammofon leidis kohemaid tee restoranidesse ja trahteritesse, sealhulgas ka automaatpillina, mis sobiva mündi viskamisel aparaadi pilusse tootis menuka lauljatari mustlasromanssi või andis näiteks keiserlikku puhkpilliorkestrit kuulata.

Külastajate hulgas leidus mõistagi neid, kes vahelduseks kas või paari minutit rahu ja suhtelist vaikust ihaldasid. Selleks oli aparaadi salves kõrvuti muusikaplaatidega targu ka pausiplaat, mis käivitus tavalise tariifi alusel.

Veelgi enam, vähemalt Moskva kohta on teada (sellest kirjutas toonane ajakiri "Граммофонъ и фонографъ", ilmus koguni selline – ja vägeva müügiedu saatel!), et mitu restoranipidajat riputasid üles vaikuseihaldajaid peibutava reklaamisildi: "Meil EI mängi grammofon"!

● Järgmine näide asetub tänapäeva tegelikkusesse. Sisenete kusagil kohvikusse või söömakohta, kus momendil pole ühtki külastajat ja masinpilli hääletoru kinni keeratud. Võite kindel olla, et teenindava personali abivalmis esindaja vajutab jalamaid vajalikule nupule ja lokaal täitub näiteks hard rock'iga. Tihtipeale vähemalt nii valjult, kui üldse saab (esineb ka erandeid!): võimalik, et kaheksandas aastakümnes pensionäridest ainukülaliste rõõmustamiseks. Nemad aga tahaksid pidada sundimatut lauavestlust ja mitte muusikamürast üle röökida.

Nii pöördutaksegi teinekord nupuvajutaja poole, püüdes teda argliku ilme saatel haarata üldharivasse diskussiooni tolle muusika vajalikkusest antud hetkel. Niisugusel puhul olen korduvalt kohanud edasist väitlemist ärastavas tonaalsuses imperatiivi, et just nii on need asjad alati olnud, on praegugi ja peavad jääma igavesti.

Aga kas ikka peavad? Juba olemasolevale argistressile tuleb sellestki paras annus lisaks. Arstid kinnitavad, et ebameeldivad ja pealetükkivad kuulmisaistingud asetuvad oluliste tervisehäiretegurite esiridadesse. Suureneb ärritumus, süveneb unetus, tasapisi arenevad isegi vererõhuprobleemid. Ja harva, kui inimene ise oskab oma kesistuva tervise seisundi ilminguid seostada ülemäärase müra toimega, jätab kõik enese teada ja nii ei saa ka tema perearst kuigi toimekalt kaasa rääkima hakata.

● Tallinnas käivitati uhke paljusaaliline kobarkino, mis sai suurepärase dolbyde, paljude kanalite ja teab veel millega varustatud võimsa helisüsteemi. Tõepoolest võimsa, sest kui allakirjutanu käis seal salamisi seansi ajal keskmist helitugevust mõõtmas, siis selgus, et see püsib võrdlemisi pidevalt 90…95 detsibelli ümbruses ja valjud tipud küünivad koguni 100…105 detsibellini. Sealsete mõõtmiste tulem on muide täiesti võrreldav sellega, mis saadakse pneumovasara lähikonnas (ca 95…100 dB), fortes mängiva trompeti suudmest ühe meetri kaugusel (ca 105 dB) või startiva reaktiivlennuki "toimealas". Nii asetatakse Coca-Cola Plaza eimidagiaimav ja kõigega soostuv publik terveks seansiks pneumovasara, trompeti või reaktiivmootori veerde.

Samas nõuab töökaitse-eeskirja see osa, mis puudutab kuulmisturvet, et iga töö puhul, milles tekkiva müra nivoo ületab 85 dB(A), tuleb kasutada kõrvadesse pandavaid summutustroppe või nendele asetatavaid kaitseklappe.

● Oluline on märkida, et helitugevuste detsibelliskaala pole lineaarne, nagu näiteks kaalude näidud (neli kilogrammi on kaks korda rohkem kui kaks kilogrammi). Siin on tegemist logaritmiliste suurustega ja võimsuste puhul muutub detsibellides väljendatav arv nii, et iga 3-detsibelline juurdekasv tähendab kahekordistumist, pealegi sõltumatult sellest, milline on lähteväärtus. Seega on 3 dB võimsuse kahekordistumine, 6 dB neljakordistumine, 9 dB kaheksakordistumine jne.

Aga tööturveseadustikus lubatavat maksimaalset 85-dB töökohamüra, mis juba nõuab kuulmiskaitsevahendite kasutamist, ja filmiseansi helimelu maksimumtaset kõnealuse kino vaatesaalis eraldab tervelt 15 detsibelli, kippudes vähegi arukat ja turvalist maksimumi oluliselt ületama. Mõtlemapanev, eks?

● Ka avalikud muusikaüritused võimendatakse enamjaolt üle. Kord mitte ammu vastas Haapsalu lossivaremete müüride vahel toimunud segakavakontserdi võimalik et tasapikku vaegkuuljaks kängunud helispetsialist allakirjutanu rõhutatult võhiklikule päringule uhkeldavalt, kui mitu kilovatti ta pumpab esikõlaritesse, kui mitu külgmistesse ja pealekauba mõistagi ka tagumistesse. Juba pärast esimest pala pidin lahkuma tollelt ülevõimendatud kontserdilt, mille melu bassitümps kostis suveöös üle terve linna ja saatis mind autoski teel Tallinna poole veel hulk aega.

● Paraku pole asjad võimendamisega koguni esinduslikel laulupidudel kaugeltki rahuldavad. Oli üks eelmistest, kus alguse eel leelotas solist pikalt ja vaheldumisi suure kooriga. Väljaku jaoks oli üles (pigem üle) võimendatud ainult solist, kes kõlas koori ees tohutus muusikalises disproportsioonis. Sama juhtus paari aasta eest ka Viljandi lossivaremetes Beethoveni Üheksanda sümfooniaga, mille vokaalsolistide kvartett sai koori ja orkestriga võrreldes helitugevuseti ülimalt pealetükkivaks ning lõhustas terve muusika.

Viimasel suurel laulupeol toimunu ärgitas meie tuntud helispetsialisti Kaupo Varandit (Eesti Raadio laboratooriumi juhatajat ja kauaaegset peainseneri) kriitiliselt sõna võtma. Varsti näeb, kas jällegi tagajärjetult… Piano-palad olid fortissimo ja fortissimo-palad samuti, teinekord kulgesid need vahekorrad ka kuidagi huupi. Sageli puudus instrumentaalsaate ja koori vahel elementaarnegi tasakaal ning häiris korduv kaja.

● Samas olen meiegi kandis kohanud arukat kontserdivõimendamist, üht paari aasta eest Tartu laululaval José Carrerase õhtul ja teist hiljaaegu Pärnus Kiri Te Kanawa esinemisel. Mõlemal juhul hoidsid maailmaartistide endi helire˛issöörid kõlaritesse juhitava helipildi mitte ainult laitmatus muusikalises tasakaalus, vaid ka helitugevuse tervel väljakul täpselt sellisel tasemel, mida võib kohata kontserdisaalis samalaadsel "naturaalsel" esinemisel (laulusolist + sümfooniaorkester).

Sedagi iseloomustavad mõned mõõtetulemused (mis olid terve väljaku ulatuses üllatavalt ühetaolised): keskmine helitase, mis arvestas muusikasisest dünaamikat, jäeti stabiilselt 70 dB ümbrusse ja ükski lühiajalinegi kulminatsioon ei ületanud 80…82 dB. Nii oli võimendusele antud selleks olukorraks (tohutu kuulajaskond vabas õhus) ainuõige toetav funktsioon.

Tagamaa selgus siis, kui ajakirjanduses levis teade, et nood helire˛issöörid, kelle oskused olid Carrerase puhul mängus, võimendavad terves maailmas ka "kolme tenori kontserte".

Kuulata oli tõepoolest mõnus, valjuhääldiheli polnud armutult pealetungiv, parasjagu jäi edastatavas kohta ka naturaalsele kõlale. Ometi leidus tarku Taaramaalt, kes tollessamas ajakirjanduses ootuspäraselt nurisema asusid… nappiva võimsuse pärast. Eks meie oleme ju ikka targemad kui teised, meie asjatundjad paremad kui need, keda anga˛eeritakse võimendama suure maailmanimega artistide kontserte tollessamas suures maailmas!

● ETA teatest (Postimees, 14. V 2001): "Väike USA firma on välja töötanud mooduse Porsche Boxteri väljaheitegaaside (?!) müra tõstmiseks [- - -]". Edasi kõneldakse lisaseadmest, mis lubab tolle auto (muide, Boxsteri!) "põrina taset muuta mehisemaks". Eks samasse kategooriasse kuuluvad ka läikivatel mootorratastel ratsutajad, kes ikka sellesama mehise müra huvides on sumbutid seest tühjaks rookinud.

● Ühe tuntud kõrvaarsti praktikas esines mõtlemapanev juhtum. Tuli patsient, nooruke tütarlaps, kes kurtis, et oli kuulariga päev otsa oma muusikamasinat nautinud (oh ei, mis te nüüd, üldsegi mitte liiga valjult!), kuni ühes kõrvas käinud imelik krõps ja see praktiliselt vaikinud. Audiomeetriauuring näitas kuulmisvõime peaaegu totaalset kadumist.

Olukord peaaegu ennistus selleks puhuks õnne-, pigem imekombel paari nädalaga, neiuke naasis oma meelismelu juurde ja… oli peatselt sama kaebusega taas tohtri vastuvõtul. Seekord enam midagi ei taastunud.

● Tähelepanek argielust. Bussis istub äraoleva ilmega nooruk, hääletropid traatipidi kõrvades. Nende vahelt immitseb välja küllalt palju heli, et kuulatav päris selgena ka ülejäänud sõitjateni jõuaks.

Siia sobib mõttearendus. Kasutusel on niisugune mõiste, nagu helirõhk. Polegi vaja pikemalt juurelda selle üle, milline helirõhk tolle melo- (või melu-) maani kõrvu purustab.

● Või siis järgmine stseen. Kaugelt eemalt hakkab kostma tasapisi inensiivistuvat tümpsu. Vaikse sõidusahina saatel läheneb seepeale ka auto, mille kõlarid on nähtavasti viimase vindi peale keeratud. Sõiduki kere on saanud üheksainsaks suureks helikiirguriks: isegi katus vibreerib teinekord täiesti nähtavalt löökpillide rütmi taktis kaasa.

Võnguvad ka trummikiled kabiinisviibijate kõrvades, ja võib ette kujutada, millisel määral. Samas väidetakse inimese kuulmiselundi tundlikkuse kohta seda, et nõrguke heli saab kuuldavaks juba siis, kui toosama trummikile vibreerib amplituudiga, mis on võrreldav kümnendikuga mõne suuremat sorti molekuli mõõtmetest. Nüüd aga võngub kaasa terve autokatus!

Auto eemaldub, kuid äsjase pealesunnitud kunstilise etteaste nüri rütm kõlab tagantjärele veel hulka aega. Võrdlusest molekuli mõõtmetega polekski nagu mõtet enam rääkida.

● Olete lõõgastava puhkehetke nautimiseks läinud puutumatusse (?) loodusesse, kusagile inimestest võimalikult kaugesse nurka. Linnud siristavad, lained laksuvad, puud sahisevad, kuid… kusagilt kaugelt-kaugelt jõuab ebamääraselt teieni ikkagi mingi rütmiline tümps. Nõrgalt, kuid antud olustikus seda häirivamalt. Ja taas süveneb veelgi seesama stress, mille eest just metsa või mereranda pageti.

● Mitte kuidagi ei tahaks – mida päev edasi, seda vähem – mõistvalt suhtuda nendesse, kes nürivõitu järjekindlusega korraldavad kaaskodanike akende all öiseid pasunakoorikontserte. Plekkliisude ärandamisvastane signalisatsioon on kas ülekäte läinud või lihtviisil liiga tundlikuks timmitud. Pealegi leidub vist iga linnamaja kohta vähemalt üks kassitädi, kelle poolt poputatavate hulkurlemmikute meelispaik on – hopsti! – auto kapott. Signaal vallandub, kiisu teeb vägeva taandhüppe, kuid peatselt kordub kõik, sest sõiduleige mootor peibutab vapraid hiirekuningaid.

Samas peab terve ümbruskond vaevlema katkutud unekanga veeres. Öösel stress ja päeval stress ning psühhiaatritel loomulikult käed-jalad tegemist täis. (Kui palju meil ikkagi rahustavaid tablette ühtekokku maha müüakse ja alla neelatakse?) Samas on imelik, et need autosignaalide meloodilised etteasted näivad kõige vähem häirima just konkreetse sõiduki omanikku. Ja kuhu jääb ettekirjutus öörahust või helisignaali (mitte)kasutamisest linnas?

● Niiviisi nüristab inimene oma kuulmist lausa igal sammul. Kuid töntistunud kõrv tekitab paratamatult kommunikatsiooniraskusi, ja mitte ainult neid. Näiteks on Soome kohta teada, et sealsete vaegkuuljate hulgas on töötute suhtarv riigi keskmisest kaks korda suurem ja vähemalt 5000 inimest saavad suhelda ainult viipekeeles.

Samas on meie olude kohta esitatud statistilised andmed kuulmispuuete kohta ilmselt aladimensioneeritud; tervisekaitsetöötajate arvates püüavad areneva vaegkuulmisega inimesed oma häda varjata nii kaua kui suudavad, nähtavasti küllaltki põhjendatud kartuses töökohta kaotada. Kuid arsti ja/või kuulmisnõustaja poole pöördumise hilinemine tähendab raskusi kuuldeaparaadiga harjumisel. Pealegi peljatakse millegipärast seda abivahendit nähtavale asetada (samas kui vaegnägija eksponeerib oma prille vähimagi tõrketa).

● Detsibelliskaalas orienteerimiseks veel mõned näited argielust. Muidugi saab siin tegemist olla võrdlemisi umbkaudsete ja keskmiste väärtustega, mis olenevad konkreetsest olustikust. Näiteks võib töötav piikvasar juurde saada poolejagu lärmi, kui see põriseb mitte lahtises kohas, vaid mõne seina veeres või, mis veelgi hullem, suletud ruumis.

Mõõteandmed on saadud tänu Tallinna elektroonikakaupluse "Oomipood" vastutulelikkusele, kes selleks puhuks loovutas toimetusele professionaalse müramõõturi:

Vaikne buss möödub heal/halval asfaldil - 80…82 / 85…90 dB

Vaikne sõiduauto möödub heal/halval asfaldil - 75 / 78 dB

Trollibuss möödub heal/halval asfaldil - 78 / 81 dB

Trollibussi sees heal / halval asfaldil - 77…84 / 79…87 dB (maks. 94 dB)

Trammi sees (oleneb suurel määral rööbastikust ja pöörangutest) - 76…85 dB

Päevane üldmüra väikelinnas, liiklusmagistraalidest eemal - 60 dB

Restoran päeval, vähe külastajaid, vaiksevõitu taustamuusika - 78 dB

Vaikne teler elutoas, kõnesaade - 58…60 dB

Päevinäinud sõiduauto Lada 2108 kabiinis linnasõidul heal asfaltteel - 81…84 dB

Sama, kuid koos sõidumüra ületava makimuusikaga - 95…100 dB

Vabaduse väljak ja Viru väljak Tallinnas keskmise liiklustiheduse puhul mitte tipptunnil ja lähedalt mööduva trammita - 75…85 dB

Elava liiklusega ristmik tipptunnil (trammita) -  86 dB (maks. 93 dB)

Balti jaama ootesaal Tallinnas, pooltühi - 60 dB

Tallinna Kaubamaja valmisriiete osakond (mõõtetulem praktiliselt ei sõltu külastajate arvust) - 60 dB

Tallinna Kaubamaja V korruse kvadrofoonilise tümpsumuusika kõlarite keskel asuvas ideaalses kuulamiskohas - 92…95 dB

Diskoõhtu alguses / lõpus - 90 / 100…105 dB

Vaikne kõne 1 meetri kauguselt - 55 dB

Normaalne kahekõne vaikses ümbruses 1 meetri kauguselt - 65 dB

Maksimaalhäälne karjumine vahetult mikrofonisse kuni - 125 dB

Kõrva valupiir ca - 120 dB

Esitatust näeme, et tavaline tänavamüra – see, mille toime all linnainimene argielus kõige rohkem viibib, on küsitavas kvaliteedis teekatetki arvestades üllatavalt tagasihoidliku helitasemega. Sootuks mõtlemapanevam on "helipilt" vanemat tüüpi ja kulunud-koliseva sõiduauto kabiinis, eriti kui sõidumürale lisatakse seda üle karjuv raadiosaade või makimuusika. Tihtilugu väljub igasuguse arukuse piirest noorte inimeste hulgas harjumuslikuks saanud trend ennast ülivaljult diskotada ja päevad läbi kuularist rütmimuusikat nautida.

Uuemad ühiskondlikud hooned, suured moodsad kaubamajad kõigepealt, on müra osas täiesti piisavalt summutatud. Märksa küsitavam on olukord mõnedes makimuusikaga varustatud toitlustusettevõtetes, kuigi selleski osas võib kohata rõõmustavalt arenenud mõistmist. Juba taibatakse, et need pole popkontserdihallid, vaid kehakinnitus- ja koosviibimiskohad, kus tuleb ennekõike tagada tingimused lauanaabrite keskusteluks. Muusikale jäägu seal sekundaarne, üksnes meeldiv-õdusa tausta loomise funktsioon (tore sellekohane näide on restoranina toimiv Kuursaal Kuressaares). Mis aga toimub näiteks koolide klassiruumide ja koridoride akustilise kujundamisega, vääriks täiesti omaette artiklit mõne ehitusakustikaspetsialisti sulest.

● Ja lõpetuseks ikkagi manitsussõnad: hoidkem kuulmist, mille hääbumine kulgeb enamjaolt tasapisi, enne kui seda märgatakse. Kulunud kõrva enam korrastada ei õnnestu ning vaegumisnähtus on otsesõltuvuses seniajani kuulatud müra ja muusika, ennekõike müramuusika "tarbitud kogusest", niisiis selle kestuse ja valjuse korrutisest, mille toime ajapikku otsekui ladestub või summeerub.

● Veel võib viidata sellelegi, et kuulmisabi on meil igati kättesaadav, polikliinikutes töötavad pädevad otoloogid (kõrvaarstid), mitmel pool on spetsiaalsed ja kaasaegse tehnovarustusega meditsiinilised kuulmiskeskused ning Vaegkuuljate Ühing viib läbi asjakohaseid üritusi. Sinna saab ka hüva nõu saamiseks pöörduda.

 
Webbyt.com
Free website - Webbyt